Jätkan oma lugu sealt, kus ma olin juba saanud kaardid ja tähendused ning praktiseerisin hoolega.
Aastaid hiljem kui oli sündimas minu esimene laps, istusin üksi ahju ees põrnitsemas tuld. Oranžikad tuleleegid tantsisid tangot, soojus paitas minu põlvi ja palgeid ning otsustasin korraga, et mulle pole neid kaarte vaja. Ma olin nende olemasolu isegi unustanud. Tõin kapist kulunud ruudulise paberi peal kirja pandud kaartide tõlgendused ja kaardipaki ning viskasin pikalt mõtlemata tulle. Tuleleegid haarasid aplalt nagu röövloom saagi oma lõugade vahele ja läinud nad olidki.
Küsimuste meri tulvas mu pähe. Rahu asemel oli segaduse, ehmatuse ning tühjuse tunne. Ärevus haaras mu endasse – kas see oli ikka õige tegu? Äkki mul oleks neid ikka vaja läinud? Kõndisin rahutult toas edasi tagasi, kas emotsioonide ajel kiirustades tehtud tegu oli vajalik? Olen hilisemas eluski kimpus olnud liigse tormakuse, äkilisuse ning paraku ka nohikliku introvertsusega, tuli ja vesi minus võitlust pidamas. No ega tagasi tehtut enam ei võta, kui nii siis nii.
7 aastat hiljem jäin kahe lapsega leseks ootamatu liiklusõnnetuse tagajärjel, vist oli ikka õige otsus…. Päris palju halba oleks ma nende aastate jooksul kaartide sõnumitest välja lugenud ja tänan õnne, et seda teha ei saanud.
Umbes pool aastat enne traagilist sündmust sain mõningad elu märgid ja huvitavate kogemuste osaliseks.
Esiteks 2 korduvat unenägu.
Minu varasematest unenägudest tuttavad väärikad telepaatiliselt suhtlevad mustad mungad olid platsis. Tavaliselt tulid nad neljakesi, aga seekord oli neid kolm. Nad seisid tammede allee juures ristmikul ja ootasid. Nad vaatasid minu poole, keerasid mulle selja ning ootasid edasi langetatud peadega.
Teine korduv unenägu oli mõningal moel erinev.
On vaikne ja rahulik õhtupoolik ja olen üksi kodus toimetamas. Uksekell heliseb ja mina lähen avama. Ukse taga seisab ilma näota inimene püüdes mulle midagi järjekindlalt selgitada. Kordab ühte ja sama teksti väikeste vahedega mitu korda ja siis lihtsalt haihtub jättes mind sinna segaduses seisma. Mis ta täpselt rääkis ei saanud aru, sest see oli moonutatud ja välja venitatud häälikutega tekst. Mina lihtsalt kuulasin ja püüdsin aru saada, mida ta tahab mulle öelda. Mis seal salata, eks ma pikapeale ikka hakkasin aimama.
Kolmas märk oli reaalses elus helisev uksekell – lähen avama, kedagi ukse taga ei ole. Ma välistasin eakad naabrid, vaevalt nad igavusest minuga nalja tahtsid teha. Taoline kella helistamine ei olnud 1-2 korda, vaid pigem 6-7 korda. Rääkisin oma tagasihoidlikul moel teistele anomaaliast ning targemad inimesed oletasid, et see on niiskusest, elekrijuhtmetest või esitasid mõne muu loogilise seletuse. Peale õnnetust uksekella helinad lõppesid päevapealt, kuigi tavapärane niiskus jäi ja juhtmed olid samad.
Unenägudest kellegile ma ei rääkinud, sest pikapeale ju mõistsin, mida tahetakse mulle öelda ja kellega seoses, sest alltekst oli algusest peale hoiatav ja rusuv.
Unenäod olid minu kaitseks, valmistades mind ette ees ootavaks ning kui ühel õhtul tuttav naisterahvas äraseletatud näoga ukse taha ilmus kurba teadet edastama, siis see polnudki nagu ootamatu uudis, aga šokeeriv oli see loomulikult.
Nagu aru saad, siis päris elus toimus sündmus täpselt nii nagu unenäos.
Armastan ikka oma klientidele ka öelda, sa ei pea kõike teadma, muidu jääb elu hirmust elamata. Sa ei jõuaks sinna kuhu pead jõudma. Sa ei näe suuremat pilti, sa ei läbi neid õppetunde, mida tegelikult pead läbima. Sa lihtsalt ei arene inimesena.
Elutraumade tagajärjel, egoismist või rumalast jonnakuses paned kindlasti endale aegajalt jala taha ja kukud. Optimistina ma usun, vihastad, nutad, puhkad, seedid olukorda, teed omad järeldused, õpid kõigest sellest ning tõused, pühid põlved tolmust puhtaks ja liigud edasi ringiga või parimal juhul otse sinna kuhu tegelikult pead jõudma.
Ma ei arva, et nn saatus ehk kogu elu on 100% ette määratud ja kivisse raiutud, aga salapärane teispoolsus on kindlasti olemas.
Ma usun, et oled nagu minagi, oma saatuse sepp läbi oma valikute, läbi oma suhtumise iseendasse ja ümbritsevasse luues oma saatust ja eluteed….. käsikäes koos mõningase ettemääratusega…..
Meie tänased suhtumised, mõtted ja teod on tuleviku väetis.
Ülle Puu
